Narva piirkonna arhitektuurEestis räägitakse Tallinnast kui gooti stiilis linnast (Tallinna vanalinn) ja klassitsistlikust Tartust (ülikool, kesklinna hooned) nimetatakse klassitsistlikuks linnaks. Kuni Teise maailmasõjani oli Narva kuulus oma barokse vanalinna tõttu.
Barokk-Narva ajalugu algab pärast 1659. aastal aset leidnud suurt tulekahju, millest jäi puutumata vaid linnus ja kolm maja. Edaspidi lubati kesklinna ehitada ainult kivist hooneid. 17. sajandi Narvat iseloomustasid krohvitud mitmekordsed hooned, millel olid rikkalikult kaunistatud portaalid ja uhked tuulelipud. Üheks Narva arhitektuuri omapäraks olid majade nurgatornid. Vana-Narva linna süda asus Raekoja platsil. Platsi kõige tähtsam hoone oli raekoda, üks esimesi Eesti barokkehitisi. Platsi põhjaküljel asus kaalukoda, selle kõrval barokkstiilis elamu, kus rajamisest peale paiknes ka apteek.
Narva vanalinn hävis Nõukogude Liidu lennuväe pommirünnakus 6. märtsil 1944. aastal. Sama aasta suvel õhkisid taganevad Saksa väed mitmed ehitised ja kirikud. Enamik Vana-Narva hoonete müüre jäi pärast pommirünnakut siiski püsti. Purustatud olid eelkõige hoonete katused ja sisekonstruktsioonid. Palju on küsitud, miks Vana-Narvat ei taastatud. Ühest vastust ei olegi. Tollal põhjendati müüride lammutamist sõjajälgede koristamise vajadusega, samuti räägiti, et lagunenud hoonete vahel seadsid end sisse hulgused. Arvestades, et reaalse lammutustegevuse alguseks oli barokne Narva südalinn varemetes seisnud juba üle viie aasta ja seega ilmastiku tõttu veelgi rohkem lagunenud, sobisid need argumendid küll lammutamise põhjendusteks, kuid ei seleta samas südalinna varemetesse jätmise põhjuseid.
Narva vanalinn hävis Nõukogude Liidu lennuväe pommirünnakus 6. märtsil 1944. aastal. Sama aasta suvel õhkisid taganevad Saksa väed mitmed ehitised ja kirikud. Enamik Vana-Narva hoonete müüre jäi pärast pommirünnakut siiski püsti. Purustatud olid eelkõige hoonete katused ja sisekonstruktsioonid. Palju on küsitud, miks Vana-Narvat ei taastatud. Ühest vastust ei olegi. Tollal põhjendati müüride lammutamist sõjajälgede koristamise vajadusega, samuti räägiti, et lagunenud hoonete vahel seadsid end sisse hulgused. Arvestades, et reaalse lammutustegevuse alguseks oli barokne Narva südalinn varemetes seisnud juba üle viie aasta ja seega ilmastiku tõttu veelgi rohkem lagunenud, sobisid need argumendid küll lammutamise põhjendusteks, kuid ei seleta samas südalinna varemetesse jätmise põhjuseid.
Tegelikke põhjusi tuleb otsida nii sõjajärgsest majanduslikust ja ideoloogilisest olukorrast. Tollane ideoloogia tähtsustas eelkõige sõjast kiiret ülesaamist ja laastatud majanduse ülesehitamist, sinna paisati kõik inim- ja materiaalsed vahendid. Varemetes kultuuriväärtused oli teisejärguline probleem, mille lahendamine lükati lihtsalt edasi.
No comments:
Post a Comment