Turismi areng praegu

Maakonda läbib Tallinn-Narva-Peterburi maantee, üks osa Via Baltika kiirteest. Alanud on ettevalmitused uue silla ehitamiseks Narva jõele, eesmärgiga laiendada Euroopa ja Venemaa vahelist kaubavahetust ja turismi. Uue tõuke maakonna arengule annab vastvalminud Sillamäe sadam. Alates 2006 aasta maist käivitus regulaarne reisilaevaliiklus Sillamäe ja Kotka vahel, mis annab tõuke turismi arengule. Lk. 94

Narvas annavad tööd Narva Elektrijaamad, kes toodavad 96% Eesti elektrienergiast. Kreenholmi Manufaktuur on teine suur tööandja. Lk. 121

Sillamäe- Siin oli 19 saj. populaarne suvituskoht, kus puhkas rohkesti St.Peterburgi haritlasi. Peale II maailmasõda oli Sillamäe suletud linn, kuhu Nõukogude Liit rajas sõjavangide abiga uraanirikastamistehased. Eestis pole teist sellist kohta, kus oleks säilinud nii täiuslik arhitektuuriansambel eelmise sajandi 40.-50. aastate stiilis. Lõunapoolsete linnade eeskujul ehitatud mere äärde viiv uhke trepistik, marksismi klassikute bareljeefid ja hoonete paiknemise range rütmilisus, linnavõimu hoone kui kentsakas näide nõukogude ja gooti stiili ühendamisest. Linna ehitamisel raha ei loetud, arhitektuuris matkiti suurte liialdustega klassitsismi ja barokki. Lk 106- 107.

Ida-Virumaa on paik ajaloo huvilistele

Ida-Virumaal on palju mälestusmärke nii Põhjasõjas, I maailmasõjas kui II maailmasõjas langenute mälestuseks. Need on lasknud püstitada Eesti riik, Saksa riik ja paljud sõjaveteranide organisatsioonid. Suurimad ja ohvriterohkeimad lahingud olid aga II maailmasõjas Sinimägedes, sellepärast on siin ka mitmed mälestusmärgid, suurematest veel Toilas, Narva-Jõesuus, Jõhvi pargis ja Illukal kiriku juures.
Kolm omavahel liitunud vallseljakut moodustavad Sinimäed- Tornimägi, Pargimägi ja Põrguaugu- ehk Grenaderimägi. Nende kogupikkus on 3,4 km. Mägedes on säilinud I ja II maailmasõja aegsed kaitseehitised, Tornimäel asub II maailmasõja aegne saksa vägede staap, osaliselt taastatud punkrid. Lk. 112

Kasutatud allikas: Raamat „Giidi käsiraamat“ Tallinnast-Narvani, Ecce Revalia: Tallinn 2006, 144 lk.
Autor: Kadri Tähepõld

Loodusmälestised

Pinnavormidest on olulisemad Iisaku-Illuka ja Mäetaguse-Jõuga oosiahelikud, Kuremäe lahikonna voored, Kurtna mõhnastik ja Peipsi luitestik. Karstivormide poolest on rikas Jõhvi kõrgustik, millel asuvad Mäetaguse valla põhjaosas Kalina, Kiikla ja Ratva karstiala ning Vesiheinamaa allikad. Kuremäel avaneb suur tõusuallikas (Ohvriallikas, Püha allikas), mida külastavad tuhanded inimesed. Lk. 5

Mitmed rändrahnud köidavad siingi tähelepanu ja väärivad säilitamist.

• Pilliroosoo Kalevipoja kivi- Ohakvere küla ääres, ümbermõõt 16,5 m, kürgus 1,8 m.
• Ahu kivi- Kiikla küla, ümbermõõt 9,7 m, kõrgus 1,6 m.
• Võrnu rahn- kõrgus 2,6 m ja ümbermõõt 17,2 m.
• Mangumetsa kivi- Mäetaguse, ümbermõõt 15,2 m, kõrgus 1,8 m.
• Sõrumäe kivi- Iisaku vald, rabakivi rahn, ümbermõõt 10,1 m, kõrgus 2,3 m.
• Kaidma kivi- Kuremägi, ümbermõõt 14,7 m, kõrgus 1,9 m.
• Naarismaa kivi- Kaidma küla.
• Pumbajaama kivi- Pannjärve liivakarjääri tehisjärve piirkonnas, jämedakristalliline graniit, piirkonna kõrgeim 3,1 m, ümbermõõt 12,6 m.
• Saarejärve kivi- pegmatoised vahevööndid.

Siinsed rahnud on koostiselt üsna varieeruvad ja esindavad peaaegu kõiki Eesti alal esinevaid suurrahnude põhitüüpe. See on tingitud rahnude suhteliselt tagasihoidlikest mõõtmetest, mistõttu mandrijää suutis kujundada neist „statistilise keskmise“. Rahnud pole suured ja on enamasti peidetud raskesti ligipääsetavates kohtades. Lk. 19-20.

Kasutatud allikas: Raamat "Loodusmälestised" osa 13. Ida-Virumaa

Autor: Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 2004, 47 lk.

"Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud"

Autor: Alo Särg

Argo kirjastus: 2006, 103 lk.

Mitmed paikkonnad, nagu Narva-Jõesuu, Sillamäe ja Toila-Oru, on olnud just Peterburi kõrgseltskonna suvitus- ja lõõgastuskohaks. Seetõttu on siin kunagi olnud väga suursuguseid ja uhkeid losse, nagu Kalvi, Jõhvi, Maidla, Mäetaguse ja loomulikult ka Pühajõe mõisate omi. Viimases neist paiknes Eesti kauneimaid itaaliapärasemaid paleesid, mis valmimise järel kandis nimetust Oru loss.
Samuti pärineb siit palju maailmatasemel kuulsusi. Eestimaa ajalugu ei pääse kuidagi mööda geograaf Eduard Gustav von Tollist, väejuht Magnus Gustav von Essenist, diplomaatidest Gustav Ernst ja Otto Magnus von Stackelbergidest.
Kogu piirkonnale, sealhulgas ka mõisaarhitektuurile oli II maailmasõda katastroofiline. Just siin toimusid Eestimaa pinnal veriseimad sõjasündmused. Sinimägede all kestsid pea pool aastat rängad lahingud. Hävis peaaegu kogu baronke Narva linn, nagu ka Vaivara, Jõhvi, Toila-Oru ning rea väiksemate paikkondade hoonestus. Seetõttu on Ida-Virumaal mõisahoonestust säilinud üpris kesiselt.
Ida-virumaa jagunes viieks kihelkonnaks, kuhu kuulus u 72. mõisat. Neist täielikult säilinud peahoonetega on kõigest 13 mõisat. Ülejäänute peahooned on kas varemeis või täielikult hävinenud. Päris mitmed mõisad on täiesti jäljetult kadunud.
Kuid kõigile rasketele aegadele vaatamata on Ida-Virumaa kaunis ning täis elujõudu. Oma hiilguse on tagasi võitnus Kalvi, Maidla ja Mäetaguse mõisad. Mitmes on käimas taastamistööd. Korrastamisel on ka imeilus Toila-Oru park. Paljukannatanud Ida-Virumaal on veel, mida pakkuda ning kõik huvilised on oodatud neid rikkusi avastama. (Lk. 7)

„Aa küla“ - 1241. aastal koostatud Eestimaa vanimas külade loendis ehk „Taani hindamis-raamatus“. Rajati 15 saj. keskpaiku. Peahoone barokset esifassaadi ilmestavad kaks historitsistlikku verandat. Keskrisaliiti kaunisatavad ehisvaasid ja tuulelipp. 1924. aastal asutati peahoonesse hooldekodu, mis tegutseb tänaseni. Mõisa peahoone põhiosa pärineb Põhjasõja-eelsest ajast. (lk. 9-12)

Iisaku kirikuküla kohta on andmeid aastast 1426. Ilmselt sai ta oma nime juutide ühe esiisa ja Kristuse eelkuju Iisaki auks, keda tema kõrges eas isa Aabram oli valmis jumalale ohverdama. Esimesed omanikud olid Kiekelid. (lk. 21)

Illuka- rajatud 1675. aastal Gerdhard Lode poolt. Keskrisaliit tipneb gootikale omase rinnatise ning tornikestega astmikfrontooniga. Risaliidil, nagu ka kogu ülejäänud hoonel, on kaarjate karniisidega renessansilikud aknad, mille keskosas paikneb sepisvõrega rõdu. Katuseäärt ilmestavad laiad ehiskarniisid. (lk. 22-25)

Jõhvi karjamõisad: Kose, Pauliku, Soedina. Kuni võõrandamiseni püsis mõis Girard de Soucantonide nimel. Kaunis historitsistlik peahoone valmis 1871-1873 aastatel. 1920.ndate aas-tate lõpus omandas hoone Eesti Kaitsevägi. 1944. purustasid lahkuvad saksa väed muu hulgas ka mõisa peahoone. Tänapäeval asub endises mõisapargis Jõhvi kontserdimaja. (lk. 27-28)

Kalvi mõisakompleks
Karjamõisad: Päsula, Sonda, Rannamõisa. Kalvi küla mainitakse esmakordselt Podebuse nime all. Tagafassaadi kaunimateks detailideks on kahemarsiline trepp ning sissekäigu kohal asuv rõdu. Magnus Gustav von Essen (1758-1813) oli Kalvi mõisa omanik. Vene keiserlik kindralleitnant, Liivimaa ja Kuramaa kuberner.

Massiivset hoonet ilmestavad esifassaadi astmikfrontoon, mille ees asub rõdu, ning pandus ja nurgatornid. Hoone taga on purskkaevudega kanal, mille serva kaunistavad skupltuurid. Hoone huvitavaimaks detailiks on seinapildid. 1940. asutati sinna kaevurite sanatoorium. (lk. 31-35)

Kukruse- 1241. aastal mainitakse esimest korda Kuckaruse küla. 18. saj II poolel valmis mõisa barokne peahoone. Plaanis on rajada peahoonesse muuseum ning eraldada ruumid vallamajale. Mõisast on pärit polaaruurija Eduard Gustav von Toll (1858-1902). Peahoone esiselt väljakult suundub kaherealine lehisallee Tollid perekonnakalmistule Kabelimetsa. Hauad on valdavalt hävinenud. Kukruse mõisas hakati juba 1916. aastal põlevkivi kaevandama. Siit on pärit ka põlevkivi mineraloogiline nimetus- kukersiit. (lk. 44-48)

Mäetaguse mõisal on Eesti ajaloos tähtis roll.

Tõeline õitseng saabus 1736. aastal, kui mõis läks von Rosenite omandusse1796. aastal ehitati varaklassitsistlik kahekorruseline kelpkatusega peahoone. Mäetaguse-Kiikla tee ääres kõrgel künkal asub Rosenite renoveeritav neogooti stiilis kabel.

Mäetaguse mõisnik Otto Fabian von Rosen- Liivimaa maanõunik 1739-1759, koostas 1739. aastal agraarõigusliku dokumendi, mis kuulutas talupoegade õigusetut seisundit ja põlistas pärisorjusliku Balti erikorra. (lk. 59-63)

Saka mõis- neorenessanss-stiilis peahoonet iseloomustavad lamedad katused ja kõrgete kitsaste akendega kesktorn. Esifassaadil asub kinnine veranda ja kahemarsiline trepp. Praegu seisab rüüstatud hoone tühjana. Mõisast on alles kõrvalhooned ja kaunis klindiäärne park. Ühes renoveeritud kõrvalhoones avati 2004. aastal hotell. (lk. 80-83)

Ida-Virumaa matkapiirkonnad ja rajad

Aktiivne puhkus ei tähenda ainult mugavat ja tavapärast paadiga ja jalgrattaga sõitmist. Kõik, kes on tõelised loodusehuvilised ja ei karda vesiseid radu võivad ennast proovile panna Ida-Virumaa lummavates ürgsetes soostikes ja rabades. Varem või hiljem kaanetab pakane igal talvel rabad, jõed, järved ja meregi ning loodusehuvilistel avaneb võimalus mööda jääd ja üle varem vesiste paikade uitama minna. See on kindlasti hoopis teistsugune ja omamoodi ekstreemne kogemus.

Mõned kohad on mõeldud rohkem talvise ilmaga külastamiseks, näiteks Narva soodes paiknevad kunagised lahinguväljad on muudel aastaaegadel pea ligipääsmatud. Teise maailmasõja suurte lahingute jäljed ning rabasse vedelema jäänud militaarkola paljastub just talvel, mil sügavamale puutumatusse sohu pääseb.

Muraka raba (ka Muraka soostik) laiub Ida-Viru maakonnas, asudes Rannapungerja ning Purtse jõe veelahkmel. Muraka soostik hõlmab kokku 8300 hektarit ja on üks ilusamaid rabasid Eestis. Puisraba osad on paljudes kohtades laukalised, raba kaunistavad saared ja saarekesed. Muraka rabas kasvab mitmeid harvaesinevaid taimekoosluseid ja -liike, näiteks sinist emajuurt.

Agusalu soostik paikneb Puhatu soostiku lõunaosas. Agusalu sood on valdavalt rabad ja siirdesood, kuid ei puudu ka madalsood. Agusalu külast 1,5 km ida pool, soometsa keskel asuvad kaks madalat ja kinnikasvavat järve- Agusalu järv ja Väike Agusalu järv.

Puhatu soostik on Eestimaa suurim sooala, mille pikkuseks on 40 ja laiuseks 25 kilomeetrit. Soostiku osad on: Laukasoo, Anisoo, Krivasoo, Mustaladva soo, Talutaga soo, Oru soo, Agusalu soo ja Puhatu soo. Puhatu külast paari kilomeetri kaugusel on ridamisi mitu järve, suurim neist on Puhatu järv. Kõik need järved on tüüpilised rabajärved.

Poruni jõe ürgorg on botaanilis-zooloogiline kaitseala. Asustus puudub siin täielikult, mistõttu oli pelgupaigaks paljudele metsavendadele.

Kurtna „11“ järve matkarada
Kurtna matkarada saab alguse Kurtna Riikliku Maastikukaitseala keskuse juurest Niinesaare järve kaldalt. Rada läbib Kurtna järvestiku 40-nest järvest kümmet- Kurtna Mustjärv, Nõmmejärv, Särgjärv, Haugjärv, Ahnejärv, Martiska järv, Kuradijärv, Vasavere veehaare, Kurtna Suurjärv ja Niinsaare Laugasjärv.

Saka-Ontika-Toila pankrannik on esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmiseks. Ontika kohal on pankranniku kõrgus 55,6m merepinnast. Matkaraja algus on Saka külas, kus kohaliku kaupluse aknal olevalt stendilt saab tutvuda raja skeemiga. Vaatekohad: Saka küla, Saka kanjon, pangaalune mets, Karjaoru kanjon, kambriumi sinisavid, astangutepealne Ontikal, Valaste juga, Ontika mõis.

Selisoo matkarada- rada asub Mäetaguse valla territooriumil. Seli raba on küll väike, kuid huvitav oma tihedate laugastega. Rada algab Estonia kaevanduse settebasseini juurest ja lõpeb Metsküla lähedal, raja pikkus umbes 4 kilomeetrit. Vaatekohad: Milloja settebasseinid, metsatüüpide tutvustus, raba algus, laukad, Seli järv ja älved.

1. Materjal on võetud raamatust “Looduses liikumise võimalused Eestis“, lehekülgedelt 30-31.
Eesti Tervisespordi Ühendus: Tallinn, 2002, 154 lk.

2. Artikkel Äripäevast Online "Jäine Eesti annab matkal uusi võimalusi".

Autor: Marko Kaldur, kuupäev 8.02.2008
[http://www.ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=3855/rpp_sport_385502]

Vaivara matkarada-rahvusvahelise rannikuraja E9 kolmas lõik Eestis. Vaivara matkaraja pikkus on 20 kilomeetrit. Raja läbimise aeg 5 tundi. Rada algab Vaivara vallamaja juurest, Tallinn-Narva maantee ääres ja lõpeb Kotschnevi pargis.

1. Vaivara vallamaja asub Tallinn-Narva maantee ääres Perjatsi bussipeatuse juures. Pärimuste järgi on Vaivarat nimetatud ka Vaevaaruks, Vaevaoruks. Mitmel korral on vald olnud sõdade tagajärjel inimtühi. II Maailmasõjas hävis 90% hoonetest. Vallamaja läheduses asub rahvamaja, mille ehitamisel oli suur materiaalne tugi parun Constatin Korff. Rahvamajas tegeldi aktiivselt muusika ja näitemänguga. Viimast juhtis kohalik näitekirjanik ja lavastaja Kristjan Rutoff-Rajasaare. Tema looming on püsinud laval tänaseni.

2. Perjatsi oja lõikab ordoviitsiumi lademed kuni diktoneemakildani k.a. Lääne poole jääb loopealne, lõhandikus kasvab rikkalik salulehtmets. Oja kaldal kulgeb otse randa viiv kaldatee. Karjamaa serval on vaid mõni maja - see on kõik, mis on säilinud sõjaeelsetest küladest ja suvilatest.

3. Kiiu nukil on hästi jälgitav mere pealetung rannale. Siin asus Naiste Kristliku Ühingu puhkekodu, mis nõukogude ajal muudeti esimeseks pioneerilaagriks Eestis ja siia toodi lapsi Venemaa kaugetest paikadest. Eesti nimekas helilooja Eduard Tubin armastas just siin rannas töörohkeks talveks energiat koguda.

4. Perjatsi. Viimane laulupidu toimus siin 1939.a. Laululava ei ole säilinud. Kalda lähedal kulgeb siin asfalttee, mis talvel on valgustatud suusarada. Perjatsi rand on Sillamäe rahva supelrand. Vee tõusu tõendab meres olev Suurkivi, mis varem seisis kaldal.

5. Rootsi kants on Vene sõdalaste poolt Põhjasõja ajal rajatud kindlustuste vöönd. See oli Narva linna eelkindlustusliin, mis kulges mere ja Sinimägede vahel. Siin asusid tüüpilised retuudilaadsed kindlustused välikahuritele. Enne neid olid sellised Toilas Pühajõel.

6. Sinimäed on tasasel platool asuvat kolm kõrgendikku, mis on mandrijää pealetungil klindiastangult üles lükatud rändpangased, kõrgusega kuni 84 m üle merepinna. Mäed on olnud kindlustusvööks mitmetes sõdades. Kuni II maailmasõjani olid mäed kaetud kõrgete metsadega, pinnasekihid on kurrutatud.

7. Tornimägi on Sinimägede läänepoolseim kõrgendik. Siia laskis Peeter I juba Põhjasõja ajal ehitada vaatetorni. Mäe otsas asub allikakoht, mis arvatakse olevat põhjatu. Rahvajuttude järgi käinud siin jaaniööl kuradid suplemas. Mäeharjalt avanevad huvitavad vaated ümbruskonnale. Sõja ajal asus Tornimäe otsas Sinimägede rinnet hoidvate vägede keskne juhtimiskeskus, staabipunkrite joon, rohkesti on näha kaevikuauke. Mäe põhjakülge piirab huvitav paekivitee, lõunaküljel on näha kurrutatud liivapaljand.

8. Kalmistud. Tornimäe lõunaküljele jääb uus kalmistu, kus asuvad monumendid Vabadussõjas langenuile. Omanäoline on selle kalmistu värav. Üle tee jääb vana kalmistu, kus puhkab mitmeid nimekaid isiksusi, nende seas kirjanik Rajasaare, koolijuhataja Pastak ja 1856.a. Vaivara mõisa omandanud parun Korff.

9. Kihelkonnakooli asutas 1869.a. parun Korff. 1890.a. ehitati kool vana postijaama asemele. Maja oli paekivist, punaste tellistega kanditud ja kahekorruseline. 1995.a. pandi kooli asukohta mälestuskivi. Vaivara kool oli Eestis esimene, kus lisaks kirjaoskusele anti teadmisi ka põllupidamisest. Juhataja Masing oli tõeline ärkamisaja tegelane, kujundadeskohalikku kultuurielu. Tema asetäitja Theodor Hansen viisistas L.Koidula luuletuse “Ema süda” oma väikese surnud tütre mälestuseks.

10. Vene kalmistu jääb Põrguaugu mäe ja Tornimäe vahel kulgeva tee äärde. Siin asuvad uhked monumendid II Maailmasõjas hukkunuile.

11. Põrguaugu ehk sõjameestele tuntud Grenaderi mäe lõunakülg on mitmekordsete kaitseliinide kaevikute vöönd, põhjakülg punkrite vöönd. Siin asusid Saksa poole kaevikud, rinne jäi püsima mäe jalamile. Vene poolel võitlesid siin valikväed, Fedjuninski 2. löögiarmee. Siin hukkus palju eestlasi. Mäe keskel on sügav lehtrikujuline auk, milles asub omakorda koopaauk, mida kutsutaksegi Põrguauguks.

12. Pärnade allee ühendab Põrguaugu mäge ja Pargimäge. Allee on kasvanud vanadele tüvedele.

13. Pargimägi ehk Lastekodu mägi oli I Maailmasõja eelsete ja aegsete kindlustusehitistega Peterburi eelkaitseliiniks. Valmistati ette kahurite positsiooniks, mäe kaldal asuvad meeskonnapunkrid ja kasematid lõhkeainete hoidlatena, milledejuurest avaneb vaade mäe jalamil asuvale endisele suurfarmile. Mäe lõunakaldal peetakse kohalikke laulupidusid. Mäe otsas asus eelmise sajandi lõpu dekoratiivses Schweitsi arhitektuurilises stiilis ehitatud puithoone - parun Korffi mõis. Eesti ajal sai mõisast lastekodu, mis paistis silma eeskujuliku kasvatuskorraldusega.

14. Tannenbergi liin oli varuliiniks ja kulges Pargimäest Mummasaareni. Pealiin asus Narva jõel. Liin kuulus tervikuna Eesti ja Läti ala kaitseks loodud Panther-liini koosseisu iseseisva üksusena, nimetusega Tannenberg. Liini ehitajateks oli võitlusgrupp Narva armeegrupist Nord. Narva jõe mahajätmise korral muutus see peakaitseliiniks, kus rinne püsis Eesti mahajätmiseni sakslaste poolt.

15. Mummassaare (Mon Blansiere - minu vaade pr.k.) on olnud Peterburi haritlaskonna meelispuhkepaik. Siin on maalinud Schiskin, siin olid ka parun Korffi suvilad. Rannas kohtame kivikülvi, kus on esindatud kivid, mille lähtekohaks on Kesk- ja Kagu-Soome. Ranna suurtele rahnudele on antud nimed. Naistekivi taga vahetasid naised riideid, Sadamakivi külge kinnitasid kalurid paate, Rannakivil armastati mõõna ajal päevitada.

16. Utria lõhangus on eristatavad kambriumi savid, ülemkambriumi liivakihid ja ordoviitsiumi setted. Kallastel kasvab laialeheline mets, rohkesti on kuukressi. Lõhangus voolab Utria oja, mille suudmest itta jääb soomlaste dessantkivi Vabadussõja päevilt.

18. Kotschnevi park. Siia ehitas Narva-Jõesuu vabrikant ja laevade omanik tõelise lossi koos kõige juurdekuuluvaga. Parki istutati haruldasi puuliike, kasvuhoonetes õitsesid roosid. Praegu on säilinud vaid varemed.

Materjal on võetud raamatust “Looduses liikumise võimalused Eestis“ lehekülgedelt 29-30. Eesti Tervisespordi Ühendus: Tallinn, 2000, 154 lk.

Kalevipoja haud

Folklorist professor Eduard Laugaste kommentaaride kohaselt on Kalevi-poja haua paigaks enamasti Kuremäe ümbrus. Kõige kindlamini mainitakse, et Kalevipoja haud asub Kivinõmme metsas. Ühe legendivariandi järgi raiunud vaenlased lahingust väsinud Kalevipoja jalad põlvist saadik maha, kui vägilane maganud. Kalevipoeg ajanud veel põlvenukkidelgi vaenlasi kuni Kivinõmmeni taga, seal aga lõppenud tema ramm. Vägilase keha maetud siis Kivinõmme metsa, tema jalad aga Kuremäele suure tamme alla.

Kalevipoja hauakünka kohta, esitab asjaliku kirjelduse J. Lilienbach 1896. a. “Kalevipoja haud on versta kuus Kuremäelt lõuna pool, Kivinõmme metsas. Künka kõrgus on jalga neli, põhjapoolsest otsast kõrgem ning künka pikkus harja pealt seitse sülda”. Uskumus, et Kalevipoja hauas leidub suuri aardeid – kolm tündrit kulda ja kuldmõõk ning kulduur – on elanud kaua rahva seas. On võetud ette kaevamisi, mille tulemusena on leitud hauast suuri küljeluid. Tegelikult oli seal ilmselt tegemist keskmisest rauaajast pärit vadjalaste kääbastega, mis praeguseks on paraku kergeusklike kullahimuliste poolt ära rikutud. Tänapäeval tähistab seda kohta mälestuskivi kirjaga "Kalevipoja haud".

[http://illukavv.ee/index.php?dok_id=234&module=2&op=]

Kuremägi

Kuremägi (92 m ü.m.p.) kui mägi olevat rajatud meie muinasvägilase Kalevipoja poolt, kes peale väsitavat Venemaa-retke otsustanud siin kandis veidi puhata. Nii võtnudki ta praeguse Konsu järve kohast endale mõned labidatäied mulda peaaluseks. Juba iidsetel aegadel asus sellel mäel eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas.

Kuremäe tamm

Riikliku kaitse all olev puu seisab Kuremäe kloostri esise parkimisplatsi servas. Tamme tüve ümbermõõt on rinnakõrguselt 4 m 17 cm, puu kõrgus 17 m. Koor on tüvelt suurelt jaolt hävinud, võra täielikult kuivanud, ladvaoksi toestavad trossid. Ühed vanemad andmed puu ümbermõõdu kohta pärinevad 1930. aastast. Kuremäele saabuvad palverändurid usuvad, et tamme koorel on ravitoime. Pika aja jooksul on nad puu kooretükikesi kaasa võtnud. See on üks põhjusi, miks tammel nii vähe koort alles on jäänud. Õigeusklikud palverändurid sooritavad Kuremäe tamme juures kindla riituse: käivad päripäeva ümber puu ja löövad risti ette.

Milline nägi puu välja varasema mõõtmise ajal, näitab anonüümse autori postkaart 30. aastate algusest. Ümberkaudse rahva suust on kirjutatud tammepuu pühaduse kohta üles rohkesti pärimusi. Ühe järgi olevat Kuremägi olnud kunagi nõiamägi, teise järgi elanud siin eestlaste jumalad, kolmanda järgi asunud püha hiis. Ühe muistendi kohaselt olla tamme alla maetud Kalevipoja jalad, mis vaenlased tal Kuremäel alt ära raiunud. Tamme lähistel läbi viidud arheoloogiliste kaevamistega tehti kindlaks, et muinasajal asus siin kalmistu. Leidude järgi otsustades pärinevad hauad 12.-13. tamm kunagiste sajandist ja kuuluvad vadjalastele. Muinasajal oli tavaline, et matusepaik tähendas ühtlasi ka hiiepaika. On üsnagi tõenäoline, et Kuremäel asus hiis ka hilisematel sajanditel. Arvatavasti on praegune hiiepuude järglane või koguni hiie viimane säilinud puu. Veel paar aastat tagasi kandis siiani säilinud muistne hiietamm veel viimaseid rohelisi lehti, 1999. a. suveks kuivas aga lõplikult. Rahvapärimuste järgi hakanud vähemalt tuhande aasta vanune puu kasvama Kalevipoja maasse pistetud jalutuskepist.

[http://illukavv.ee/index.php?dok_id=226&module=2]

Kuremäe Jumalaema Uinumise nunna(nais)klooster

Kloostriülem: Iguumenja Varvara (Trofimova)
Asutamise aasta: 1891
Asukoht: Kuremäe, Illuka vald, Ida-Virumaa

Kuremäe klooster on Ida-Virumaa suurimaks turismimagnetiks. Klooster tegutseb tänaseni ja on isemajandav. Tänapäeval elab Pühtitsa kloostris üle pooleteistsaja nunna. Kõrge kivimüüriga ümbritsetud territooriumil on vaatamist väärivad Jumalaema Uinumise peakirik, ristimiskirik, muuseum ning omapärased heinakuhja kujulised puuriidad, väravatornid ja kõrged müürid. Kindlasti tasub käia loodenõlva all oleval pühal allikal ja suplusmajas suplemas.

[http://illukavv.ee/index.php?dok_id=226&module=2]

“Pühtitsa” tuleneb eestikeelsest sőnast “pühitsetud”. Saanud taevase anni – imettegeva ikooni, ehitasid Pühtitsa ümbruskonna jumalakartlikud őigeusklikud 16. sajandil Püha Jumalasünnitaja Mäel alumisele astangule kabeli, kuhu paigutasid ka neile ilmunud pühakuju.

Asunud Pühtitsa nunnakloostri etteotsa, pühendas iguumenja Varvara kogu oma jőu kloostri sisseseadmisele. Kloostris viidi sisse kőik teenistused aasta ringselt nende täies mahus. Kloostriődedest loodi kaks koori – üks slaavi keeles, teine eesti keeles laulmiseks. Jutlusi peeti samuti kahes keeles, mis avaldas vaibumatult sügavat muljet siia suurel hulgal kokku voolavatele eesti talupoegadele. Kloostri töökodades võidi omandada kullaga tikkimise, rätsepa- vői kingsepatöö oskused, őpiti maalima ikoone. Imelist annet ilmutasid tihti ka eesti soost tütarlapsed. Järjekorras täitsid nad mitmesuguseid kuuletumiskohuseid kirikus, őppisid lugema-kirjutama, kiriklikku laulmist ja lugemist. Kogu oma tegevusaja jooksul annetas klooster alati vaestele kogudustele vajalikke teenistusrőivaid ja -raamatuid, kirikuriistu ning muud hädavajalikku.

1894. aastal avati kloostri abikirik Tallinnas ning samal aastal kloostrist 25 kilomeetri kaugusel vaeste ja vanade varjupaik – “Keetsemani erakla”. 6. augustil 1896 loodi kloostri juurde halastajaődede ühing ning organiseeriti arstiabi kursused. Kloostri haigemajas vőtsid arstid pidevalt haigeid vastu.

Lakkamatu palverändurite vool

Aleksiuse ajal tulid palverändurid pea kőikidest Vene Őigeusu Kiriku piiskopkondadest kloostrisse, et őppida elama vaimulikku elu, palvetada ja töötada Jumala auks. Nad tőid siia oma annetused, mille eest ehitatigi klooster üles. Paljudele hakkas see püha koht meeldima, ning klooster täitus uute kuuletujatega. Tőusis ka nunnade haridustase – paljud kloostrisse astujad olid lőpetatnud kesk- vői kőrgkooli. Nende hulgas on palju mitmesuguste vajalike elukutsete esindajaid, kes on rakendanud oma teadmised Püha Kiriku teenistusse. Pühtitsa kloostri elanike vaimulik tase on küllaltki kőrge ning just seepärast soovivad paljud vastavatud kloostrid oma kloostriülemateks just Kuremäel nunnakogemuse saanud ődesid.

Kuremäe kloostris tihti viibinud ajaloolase Mihhail Haruzini mälestus: “Oli sügav öö, kui ma väljusin oma telgist ja tőusin Jumalasünnitaja Mäele. Kirik ja muud hooned olid mähkunud ööhämarusse, rahvas oli ümberringi magama heitnud ning valitses ebatavaline vaikus.

Miks, küsisin endalt tahtmatult, oli tarvis mõnedel poliitikategelastel seda rahu rikkuda ja tuua segadust sellesse külavaikusesse, kus elu oli ajast aega voolanud nii tasa ja harmooniliselt; miks oli tarvis kütta üles usulisi kirgi, .... miks külvata vaenu kahe rahvuse – venelaste ja eestlaste vahel, kes elasid ammusest ajast rahulikult teineteise kőrval ning kaldusid alati lähenema, miks ometi, kui kőigest siin őhkub rahu ja vennalikku ligimesearmastust, kui mőlema rahvuse vahel pole selles paigas kunagi olnud konfessionaalsetele erinevustele vaatamata ei antagonismi, vaenu ega usulist sallimatust?!”

[http://www.orthodox.ee/indexest.php?d=kuremae/kloos]