Kuremäe Jumalaema Uinumise nunna(nais)klooster
Kloostriülem: Iguumenja Varvara (Trofimova)
Asutamise aasta: 1891
Asukoht: Kuremäe, Illuka vald, Ida-Virumaa
Kuremäe klooster on Ida-Virumaa suurimaks turismimagnetiks. Klooster tegutseb tänaseni ja on isemajandav. Tänapäeval elab Pühtitsa kloostris üle pooleteistsaja nunna. Kõrge kivimüüriga ümbritsetud territooriumil on vaatamist väärivad Jumalaema Uinumise peakirik, ristimiskirik, muuseum ning omapärased heinakuhja kujulised puuriidad, väravatornid ja kõrged müürid. Kindlasti tasub käia loodenõlva all oleval pühal allikal ja suplusmajas suplemas.
[http://illukavv.ee/index.php?dok_id=226&module=2]
“Pühtitsa” tuleneb eestikeelsest sőnast “pühitsetud”. Saanud taevase anni – imettegeva ikooni, ehitasid Pühtitsa ümbruskonna jumalakartlikud őigeusklikud 16. sajandil Püha Jumalasünnitaja Mäel alumisele astangule kabeli, kuhu paigutasid ka neile ilmunud pühakuju.
Asunud Pühtitsa nunnakloostri etteotsa, pühendas iguumenja Varvara kogu oma jőu kloostri sisseseadmisele. Kloostris viidi sisse kőik teenistused aasta ringselt nende täies mahus. Kloostriődedest loodi kaks koori – üks slaavi keeles, teine eesti keeles laulmiseks. Jutlusi peeti samuti kahes keeles, mis avaldas vaibumatult sügavat muljet siia suurel hulgal kokku voolavatele eesti talupoegadele. Kloostri töökodades võidi omandada kullaga tikkimise, rätsepa- vői kingsepatöö oskused, őpiti maalima ikoone. Imelist annet ilmutasid tihti ka eesti soost tütarlapsed. Järjekorras täitsid nad mitmesuguseid kuuletumiskohuseid kirikus, őppisid lugema-kirjutama, kiriklikku laulmist ja lugemist. Kogu oma tegevusaja jooksul annetas klooster alati vaestele kogudustele vajalikke teenistusrőivaid ja -raamatuid, kirikuriistu ning muud hädavajalikku.
1894. aastal avati kloostri abikirik Tallinnas ning samal aastal kloostrist 25 kilomeetri kaugusel vaeste ja vanade varjupaik – “Keetsemani erakla”. 6. augustil 1896 loodi kloostri juurde halastajaődede ühing ning organiseeriti arstiabi kursused. Kloostri haigemajas vőtsid arstid pidevalt haigeid vastu.
Lakkamatu palverändurite vool
Aleksiuse ajal tulid palverändurid pea kőikidest Vene Őigeusu Kiriku piiskopkondadest kloostrisse, et őppida elama vaimulikku elu, palvetada ja töötada Jumala auks. Nad tőid siia oma annetused, mille eest ehitatigi klooster üles. Paljudele hakkas see püha koht meeldima, ning klooster täitus uute kuuletujatega. Tőusis ka nunnade haridustase – paljud kloostrisse astujad olid lőpetatnud kesk- vői kőrgkooli. Nende hulgas on palju mitmesuguste vajalike elukutsete esindajaid, kes on rakendanud oma teadmised Püha Kiriku teenistusse. Pühtitsa kloostri elanike vaimulik tase on küllaltki kőrge ning just seepärast soovivad paljud vastavatud kloostrid oma kloostriülemateks just Kuremäel nunnakogemuse saanud ődesid.
Kuremäe kloostris tihti viibinud ajaloolase Mihhail Haruzini mälestus: “Oli sügav öö, kui ma väljusin oma telgist ja tőusin Jumalasünnitaja Mäele. Kirik ja muud hooned olid mähkunud ööhämarusse, rahvas oli ümberringi magama heitnud ning valitses ebatavaline vaikus.
Asutamise aasta: 1891
Asukoht: Kuremäe, Illuka vald, Ida-Virumaa
Kuremäe klooster on Ida-Virumaa suurimaks turismimagnetiks. Klooster tegutseb tänaseni ja on isemajandav. Tänapäeval elab Pühtitsa kloostris üle pooleteistsaja nunna. Kõrge kivimüüriga ümbritsetud territooriumil on vaatamist väärivad Jumalaema Uinumise peakirik, ristimiskirik, muuseum ning omapärased heinakuhja kujulised puuriidad, väravatornid ja kõrged müürid. Kindlasti tasub käia loodenõlva all oleval pühal allikal ja suplusmajas suplemas.
[http://illukavv.ee/index.php?dok_id=226&module=2]
“Pühtitsa” tuleneb eestikeelsest sőnast “pühitsetud”. Saanud taevase anni – imettegeva ikooni, ehitasid Pühtitsa ümbruskonna jumalakartlikud őigeusklikud 16. sajandil Püha Jumalasünnitaja Mäel alumisele astangule kabeli, kuhu paigutasid ka neile ilmunud pühakuju.
Asunud Pühtitsa nunnakloostri etteotsa, pühendas iguumenja Varvara kogu oma jőu kloostri sisseseadmisele. Kloostris viidi sisse kőik teenistused aasta ringselt nende täies mahus. Kloostriődedest loodi kaks koori – üks slaavi keeles, teine eesti keeles laulmiseks. Jutlusi peeti samuti kahes keeles, mis avaldas vaibumatult sügavat muljet siia suurel hulgal kokku voolavatele eesti talupoegadele. Kloostri töökodades võidi omandada kullaga tikkimise, rätsepa- vői kingsepatöö oskused, őpiti maalima ikoone. Imelist annet ilmutasid tihti ka eesti soost tütarlapsed. Järjekorras täitsid nad mitmesuguseid kuuletumiskohuseid kirikus, őppisid lugema-kirjutama, kiriklikku laulmist ja lugemist. Kogu oma tegevusaja jooksul annetas klooster alati vaestele kogudustele vajalikke teenistusrőivaid ja -raamatuid, kirikuriistu ning muud hädavajalikku.
1894. aastal avati kloostri abikirik Tallinnas ning samal aastal kloostrist 25 kilomeetri kaugusel vaeste ja vanade varjupaik – “Keetsemani erakla”. 6. augustil 1896 loodi kloostri juurde halastajaődede ühing ning organiseeriti arstiabi kursused. Kloostri haigemajas vőtsid arstid pidevalt haigeid vastu.
Lakkamatu palverändurite vool
Aleksiuse ajal tulid palverändurid pea kőikidest Vene Őigeusu Kiriku piiskopkondadest kloostrisse, et őppida elama vaimulikku elu, palvetada ja töötada Jumala auks. Nad tőid siia oma annetused, mille eest ehitatigi klooster üles. Paljudele hakkas see püha koht meeldima, ning klooster täitus uute kuuletujatega. Tőusis ka nunnade haridustase – paljud kloostrisse astujad olid lőpetatnud kesk- vői kőrgkooli. Nende hulgas on palju mitmesuguste vajalike elukutsete esindajaid, kes on rakendanud oma teadmised Püha Kiriku teenistusse. Pühtitsa kloostri elanike vaimulik tase on küllaltki kőrge ning just seepärast soovivad paljud vastavatud kloostrid oma kloostriülemateks just Kuremäel nunnakogemuse saanud ődesid.
Kuremäe kloostris tihti viibinud ajaloolase Mihhail Haruzini mälestus: “Oli sügav öö, kui ma väljusin oma telgist ja tőusin Jumalasünnitaja Mäele. Kirik ja muud hooned olid mähkunud ööhämarusse, rahvas oli ümberringi magama heitnud ning valitses ebatavaline vaikus.
Miks, küsisin endalt tahtmatult, oli tarvis mõnedel poliitikategelastel seda rahu rikkuda ja tuua segadust sellesse külavaikusesse, kus elu oli ajast aega voolanud nii tasa ja harmooniliselt; miks oli tarvis kütta üles usulisi kirgi, .... miks külvata vaenu kahe rahvuse – venelaste ja eestlaste vahel, kes elasid ammusest ajast rahulikult teineteise kőrval ning kaldusid alati lähenema, miks ometi, kui kőigest siin őhkub rahu ja vennalikku ligimesearmastust, kui mőlema rahvuse vahel pole selles paigas kunagi olnud konfessionaalsetele erinevustele vaatamata ei antagonismi, vaenu ega usulist sallimatust?!”
[http://www.orthodox.ee/indexest.php?d=kuremae/kloos]
[http://www.orthodox.ee/indexest.php?d=kuremae/kloos]
No comments:
Post a Comment