Kalevipoja haud

Folklorist professor Eduard Laugaste kommentaaride kohaselt on Kalevi-poja haua paigaks enamasti Kuremäe ümbrus. Kõige kindlamini mainitakse, et Kalevipoja haud asub Kivinõmme metsas. Ühe legendivariandi järgi raiunud vaenlased lahingust väsinud Kalevipoja jalad põlvist saadik maha, kui vägilane maganud. Kalevipoeg ajanud veel põlvenukkidelgi vaenlasi kuni Kivinõmmeni taga, seal aga lõppenud tema ramm. Vägilase keha maetud siis Kivinõmme metsa, tema jalad aga Kuremäele suure tamme alla.

Kalevipoja hauakünka kohta, esitab asjaliku kirjelduse J. Lilienbach 1896. a. “Kalevipoja haud on versta kuus Kuremäelt lõuna pool, Kivinõmme metsas. Künka kõrgus on jalga neli, põhjapoolsest otsast kõrgem ning künka pikkus harja pealt seitse sülda”. Uskumus, et Kalevipoja hauas leidub suuri aardeid – kolm tündrit kulda ja kuldmõõk ning kulduur – on elanud kaua rahva seas. On võetud ette kaevamisi, mille tulemusena on leitud hauast suuri küljeluid. Tegelikult oli seal ilmselt tegemist keskmisest rauaajast pärit vadjalaste kääbastega, mis praeguseks on paraku kergeusklike kullahimuliste poolt ära rikutud. Tänapäeval tähistab seda kohta mälestuskivi kirjaga "Kalevipoja haud".

[http://illukavv.ee/index.php?dok_id=234&module=2&op=]

Kuremägi

Kuremägi (92 m ü.m.p.) kui mägi olevat rajatud meie muinasvägilase Kalevipoja poolt, kes peale väsitavat Venemaa-retke otsustanud siin kandis veidi puhata. Nii võtnudki ta praeguse Konsu järve kohast endale mõned labidatäied mulda peaaluseks. Juba iidsetel aegadel asus sellel mäel eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas.

Kuremäe tamm

Riikliku kaitse all olev puu seisab Kuremäe kloostri esise parkimisplatsi servas. Tamme tüve ümbermõõt on rinnakõrguselt 4 m 17 cm, puu kõrgus 17 m. Koor on tüvelt suurelt jaolt hävinud, võra täielikult kuivanud, ladvaoksi toestavad trossid. Ühed vanemad andmed puu ümbermõõdu kohta pärinevad 1930. aastast. Kuremäele saabuvad palverändurid usuvad, et tamme koorel on ravitoime. Pika aja jooksul on nad puu kooretükikesi kaasa võtnud. See on üks põhjusi, miks tammel nii vähe koort alles on jäänud. Õigeusklikud palverändurid sooritavad Kuremäe tamme juures kindla riituse: käivad päripäeva ümber puu ja löövad risti ette.

Milline nägi puu välja varasema mõõtmise ajal, näitab anonüümse autori postkaart 30. aastate algusest. Ümberkaudse rahva suust on kirjutatud tammepuu pühaduse kohta üles rohkesti pärimusi. Ühe järgi olevat Kuremägi olnud kunagi nõiamägi, teise järgi elanud siin eestlaste jumalad, kolmanda järgi asunud püha hiis. Ühe muistendi kohaselt olla tamme alla maetud Kalevipoja jalad, mis vaenlased tal Kuremäel alt ära raiunud. Tamme lähistel läbi viidud arheoloogiliste kaevamistega tehti kindlaks, et muinasajal asus siin kalmistu. Leidude järgi otsustades pärinevad hauad 12.-13. tamm kunagiste sajandist ja kuuluvad vadjalastele. Muinasajal oli tavaline, et matusepaik tähendas ühtlasi ka hiiepaika. On üsnagi tõenäoline, et Kuremäel asus hiis ka hilisematel sajanditel. Arvatavasti on praegune hiiepuude järglane või koguni hiie viimane säilinud puu. Veel paar aastat tagasi kandis siiani säilinud muistne hiietamm veel viimaseid rohelisi lehti, 1999. a. suveks kuivas aga lõplikult. Rahvapärimuste järgi hakanud vähemalt tuhande aasta vanune puu kasvama Kalevipoja maasse pistetud jalutuskepist.

[http://illukavv.ee/index.php?dok_id=226&module=2]

Kuremäe Jumalaema Uinumise nunna(nais)klooster

Kloostriülem: Iguumenja Varvara (Trofimova)
Asutamise aasta: 1891
Asukoht: Kuremäe, Illuka vald, Ida-Virumaa

Kuremäe klooster on Ida-Virumaa suurimaks turismimagnetiks. Klooster tegutseb tänaseni ja on isemajandav. Tänapäeval elab Pühtitsa kloostris üle pooleteistsaja nunna. Kõrge kivimüüriga ümbritsetud territooriumil on vaatamist väärivad Jumalaema Uinumise peakirik, ristimiskirik, muuseum ning omapärased heinakuhja kujulised puuriidad, väravatornid ja kõrged müürid. Kindlasti tasub käia loodenõlva all oleval pühal allikal ja suplusmajas suplemas.

[http://illukavv.ee/index.php?dok_id=226&module=2]

“Pühtitsa” tuleneb eestikeelsest sőnast “pühitsetud”. Saanud taevase anni – imettegeva ikooni, ehitasid Pühtitsa ümbruskonna jumalakartlikud őigeusklikud 16. sajandil Püha Jumalasünnitaja Mäel alumisele astangule kabeli, kuhu paigutasid ka neile ilmunud pühakuju.

Asunud Pühtitsa nunnakloostri etteotsa, pühendas iguumenja Varvara kogu oma jőu kloostri sisseseadmisele. Kloostris viidi sisse kőik teenistused aasta ringselt nende täies mahus. Kloostriődedest loodi kaks koori – üks slaavi keeles, teine eesti keeles laulmiseks. Jutlusi peeti samuti kahes keeles, mis avaldas vaibumatult sügavat muljet siia suurel hulgal kokku voolavatele eesti talupoegadele. Kloostri töökodades võidi omandada kullaga tikkimise, rätsepa- vői kingsepatöö oskused, őpiti maalima ikoone. Imelist annet ilmutasid tihti ka eesti soost tütarlapsed. Järjekorras täitsid nad mitmesuguseid kuuletumiskohuseid kirikus, őppisid lugema-kirjutama, kiriklikku laulmist ja lugemist. Kogu oma tegevusaja jooksul annetas klooster alati vaestele kogudustele vajalikke teenistusrőivaid ja -raamatuid, kirikuriistu ning muud hädavajalikku.

1894. aastal avati kloostri abikirik Tallinnas ning samal aastal kloostrist 25 kilomeetri kaugusel vaeste ja vanade varjupaik – “Keetsemani erakla”. 6. augustil 1896 loodi kloostri juurde halastajaődede ühing ning organiseeriti arstiabi kursused. Kloostri haigemajas vőtsid arstid pidevalt haigeid vastu.

Lakkamatu palverändurite vool

Aleksiuse ajal tulid palverändurid pea kőikidest Vene Őigeusu Kiriku piiskopkondadest kloostrisse, et őppida elama vaimulikku elu, palvetada ja töötada Jumala auks. Nad tőid siia oma annetused, mille eest ehitatigi klooster üles. Paljudele hakkas see püha koht meeldima, ning klooster täitus uute kuuletujatega. Tőusis ka nunnade haridustase – paljud kloostrisse astujad olid lőpetatnud kesk- vői kőrgkooli. Nende hulgas on palju mitmesuguste vajalike elukutsete esindajaid, kes on rakendanud oma teadmised Püha Kiriku teenistusse. Pühtitsa kloostri elanike vaimulik tase on küllaltki kőrge ning just seepärast soovivad paljud vastavatud kloostrid oma kloostriülemateks just Kuremäel nunnakogemuse saanud ődesid.

Kuremäe kloostris tihti viibinud ajaloolase Mihhail Haruzini mälestus: “Oli sügav öö, kui ma väljusin oma telgist ja tőusin Jumalasünnitaja Mäele. Kirik ja muud hooned olid mähkunud ööhämarusse, rahvas oli ümberringi magama heitnud ning valitses ebatavaline vaikus.

Miks, küsisin endalt tahtmatult, oli tarvis mõnedel poliitikategelastel seda rahu rikkuda ja tuua segadust sellesse külavaikusesse, kus elu oli ajast aega voolanud nii tasa ja harmooniliselt; miks oli tarvis kütta üles usulisi kirgi, .... miks külvata vaenu kahe rahvuse – venelaste ja eestlaste vahel, kes elasid ammusest ajast rahulikult teineteise kőrval ning kaldusid alati lähenema, miks ometi, kui kőigest siin őhkub rahu ja vennalikku ligimesearmastust, kui mőlema rahvuse vahel pole selles paigas kunagi olnud konfessionaalsetele erinevustele vaatamata ei antagonismi, vaenu ega usulist sallimatust?!”

[http://www.orthodox.ee/indexest.php?d=kuremae/kloos]

Narva arhitektuur

Foto 1.

Lavretsovide nimeline Linnamuuseum (1944)
Foto 2.

17. saj. enne pommitamist Rüütli tänav

Foto 3.

Raekoja börsihoone

Narva piirkonna arhitektuur

Eestis räägitakse Tallinnast kui gooti stiilis linnast (Tallinna vanalinn) ja klassitsistlikust Tartust (ülikool, kesklinna hooned) nimetatakse klassitsistlikuks linnaks. Kuni Teise maailmasõjani oli Narva kuulus oma barokse vanalinna tõttu.

Barokk-Narva ajalugu algab pärast 1659. aastal aset leidnud suurt tulekahju, millest jäi puutumata vaid linnus ja kolm maja. Edaspidi lubati kesklinna ehitada ainult kivist hooneid. 17. sajandi Narvat iseloomustasid krohvitud mitmekordsed hooned, millel olid rikkalikult kaunistatud portaalid ja uhked tuulelipud. Üheks Narva arhitektuuri omapäraks olid majade nurgatornid. Vana-Narva linna süda asus Raekoja platsil. Platsi kõige tähtsam hoone oli raekoda, üks esimesi Eesti barokkehitisi. Platsi põhjaküljel asus kaalukoda, selle kõrval barokkstiilis elamu, kus rajamisest peale paiknes ka apteek.

Narva vanalinn hävis Nõukogude Liidu lennuväe pommirünnakus 6. märtsil 1944. aastal. Sama aasta suvel õhkisid taganevad Saksa väed mitmed ehitised ja kirikud. Enamik Vana-Narva hoonete müüre jäi pärast pommirünnakut siiski püsti. Purustatud olid eelkõige hoonete katused ja sisekonstruktsioonid. Palju on küsitud, miks Vana-Narvat ei taastatud. Ühest vastust ei olegi. Tollal põhjendati müüride lammutamist sõjajälgede koristamise vajadusega, samuti räägiti, et lagunenud hoonete vahel seadsid end sisse hulgused. Arvestades, et reaalse lammutustegevuse alguseks oli barokne Narva südalinn varemetes seisnud juba üle viie aasta ja seega ilmastiku tõttu veelgi rohkem lagunenud, sobisid need argumendid küll lammutamise põhjendusteks, kuid ei seleta samas südalinna varemetesse jätmise põhjuseid.

Tegelikke põhjusi tuleb otsida nii sõjajärgsest majanduslikust ja ideoloogilisest olukorrast. Tollane ideoloogia tähtsustas eelkõige sõjast kiiret ülesaamist ja laastatud majanduse ülesehitamist, sinna paisati kõik inim- ja materiaalsed vahendid. Varemetes kultuuriväärtused oli teisejärguline probleem, mille lahendamine lükati lihtsalt edasi.

Allikas:http://www.narvamuuseum.ee/?next=vanalinn&menu=menu_ajalugu

Narva piirkonna arhitektuur

Raekoda

17. sajandi 60ndate aastate lõpus ehitatud Narva raekoda oli barokse Narva kõige esinduslikum ühiskondlik hoone. Raekoja ehitamiseks andis linnavõimudele käsu Rootsi kuningas Karl XI, hoone aluseks võeti Lübecki ehitusmeistri Georg Teuffeli projekt. Ehitust alustati 1668. aastal ja hoone valmis kolm aastat hiljem 1671, kui torni tippu paigutati maalermeister Grabbeni kullatud sepistöös tuulelipp – kurg ja paigaldati ukse kohale Stockholmist toodud portaal. Raekoda oli seest rohkelt maalingutega kaunistatud. Teises maailmasõjas sai raekoda tugevalt kannatada, hävis enamus sellest. Raekoja restaureerimistööd kestsid 3 aastat.

Tänane Raekoda on kolme-korruseline paekivist ehitis, mis toetub väga kõrgele soklikorrusele. Hoone fassaad on liigendatud 8 toskaana pilastriga. Hoonel on kõrge kelpkatus koos saleda torni ja barokse tornikupliga. Torni tipus on kurg – valvsuse sümbol. Aknad on välispinnalised (see tähendab, et nad on välisseinaga ühel tasapinnal), mis on barokk-Narva hoonetele tüüpiline. Hoonet kaunistab portaal kolme naisfiguuriga, mis iseloomustavad kolme eetilist printsiipi: Õiglust, Tarkust ja Mõõdukust. Just nende printsiipide järgi pidi toimuma kohtumõistmine raekojas. Naisfiguuride vahele on paigutatud linna ajalooline vapp. Sinisel kilbil on mõõk, saabel ning kolm kuuli. Need sümboliseerivad linna tähtsust kindlusena Ida (saabel) ja Lääne (mõõk) piiril. Piirilinna sümbolite vahel on kujutatud kaks kala. Ühe vapiseletuse järgi tähistavad need linnale valitsejate poolt omistatud kalapüügiõigust. Vanad Eestimaa veekogud on tuntud kalarohkuse poolest. Rahvajutt kinnitab, et Peeter I öelnud linnavappi kinnitades: Vaikige kui kalad, st olge uuele võimule sõnakuulelikud.

Rootsiaegsed elumajad

Nagu juba nimetatud, jäi rootsi ajal ehitatud barokk-Narvast alles vaid kolm barokkstiilis hoonet, lisaks raekojale ka kaks elumaja. Neist üks asub aadressil Koidula tn 6. Barokk-Narva uhkeid hooneid silmas pidades on tegemist tagasihoidliku keskklassi elamuga. Maja restaureeritud 1982. aastal, seal asus Vanalinna hotell, kuid praegu seisab maja tühjana.

Samas kvartalis asub ka teine samast ajast säilinud hoone – aadressil Koidula tn 3a. Tõenäoliselt ehitati maja 17. sajandi II poolel kooliks sakslastest linnakodanike lastele. Hoone renoveerimisel 1970. aastatel püüti taastada selle 17. sajandi ilme. Täna asub hoones Narva prokuratuur.

Allikas: http://www.narvamuuseum.ee/?next=vanalinn&menu=menu_ajalugu

Narva piirkonna arhitektuur

Peeter I maja vundament

Vanalinna hotelli vastas, Lydia Koidula puiestee ja Rüütli tänava nurgal asuvad Peeter I maja vundamendi jäänused, mis tänaseks päevaks on kaetud liivaga. Hoone ehitati 1684. aastal kingsepp Jakob Nymani elumajaks. Oma Narva visiitidel peatus hoones tsaar Peeter I, kes oli pikemat aega Narvas 1704. aastal. Tsaar, kes külastas Narvat 15 kuni 20 korda, võttis majas vastu oma külalisi ja ametnikke. Kokkuvõttes muutsid erinevatel aegadel tehtud lisandused hoone arhitektuuriliselt eklektiliseks.

1726. aastal, aasta pärast tsaari surma andis Katariina I hoone linnale. Majja rajati muuseum. Muuseum sisaldas Peeter I isiku ja Narva linna ajalooga seotud esemeid, nt. hoiti selles Peeter I enda poolt valmistatud sõjalaeva mudelit. Osad esemed on tänini säilinud Narva linnamuuseumis.

Narva Vanalinna Riigikool

Raekoja lähedal, aadressil Kraavi tn 2. asub 19. sajandi teisel poolel ehitatud klassitsistlikus stiilis kahekorruseline ruudukujulise põhiplaaniga kolmetiivaline koolihoone. Kuni II maailmasõjani oli hoone fassaad rikkalikult kaunistatud klassitsistliku stiili elementidega – karniisile toetuvate madalate frontoonidega ja kolmnurksete ehisviiludega. Täna asub koolis Narva Vanalinna Riigikool.

Narva kooliajaloo puhul on oluline nimetada, et Narvas tegutses esimene kool juba 500 aastat tagasi. Linnakool loodi aastal 1501. 18. sajandi alul asutas Peeter I Narvasse merekooli – navigatsioonikooli, mille asutamist loetakse tehnikahariduse alguseks Eestis.

Allikas: http://www.narvamuuseum.ee/?next=vanalinn&menu=menu_ajalugu